Individuaalne küttekulude arvestuse tutvustus

Eestis on ajaloolistest ehitustehnilistest eripäradest kortermajades ja ka ärihoonetes kasutusel soojuse mõõtmise ja arvestuse põhimõte, mis jaotab küttekulud hoones elanike kasutuse oleva pindala järgi. Tubadepõhist küttereguleerimist mittevõimaldava küttesüsteemi puhul on tegemist paratamatu lahendusega, kuid samas on süsteem ebaõiglane inimeste suhtes, kes sooviksid energiat säästa, kuid peavad siiski maksma kinni ka naabrite liigsest soojalembelisusest või raiskavast suhtumisest tuleneva liigse küttekulu.

Individuaalne küttekulude arvestus on tehnoloogia, mis võimaldab energiasäästlikele elanikele ka väiksemaid küttearveid. Eestis on individuaalse küttekulude arvestusega saavutatud keskmiselt 22% energiasääst hoone küttekuludelt, mitte kordagi ei ole arvestuse rakendamisega kaasnenud küttekulude kasvu ja erandjuhtudel on säästlikus küündinud isegi üle 40%. Näiteks Saksamaal on selline arvestuspõhimõte kohustuslik kõigile mittepereelamutele alates aastast 1981 ,samuti on kohustusliku nõudega tänaseks ühinenud Taani, Austria, Bulgaaria ja teised Euroopa riigid. Praeguseks arvestatakse individuaalse küttekulude jaotamise süsteemi alusel ainuüksi Saksamaal ligi15 miljoni elu- ja äriruumi soojusenergia tarbimist.

Oluline on siinkohal mõista ja ka aktsepteerida järgmisi fakte:

• tegemist ei ole mõõtesüsteemiga vaid kulude jaotamise süsteemiga, kus sisendiks on iga toa temperatuur, radiaatori temperatuur, radiaatori tehasepoolne soojusväljastus, küttesüsteemi seadistusparameetrid jms.
• Kuna majas on ka üldised soojakulud näiteks trepikodades ja keldrites, siis korteriühistu otsustab kui suur osa majja sisenevast soojusest makstakse ruutmeetri põhiselt ja kui suur osa jaotatakse individuaalse küttekulude arvestuse järgi.
• Igal radiaatoril paiknevad lokaatorid edastavad arvestusnäidu koridoris olevale andmekeskusele, kust see edastatakse andmeid töötlevasse serverisse. Server lähtub maja kütteprojekti järgi häälestatud jaotusmudelist ja väljastab tarbimise jaotuse korteriühistu raamatupidamisega sobiva arve näol.

Kuigi tuleb nõustuda skeptikute väidetega, et kuna tegemist ei ole mõõteseadmega ja sellise arvestuse alused ei ole matemaatiliselt täpsed, peab siiski rõhutama et energiasäästu nimetatud meetme rakendamine annab. Nagu igas asjas on ka küttevaldkonnas praktika näitamas, et säästlikumalt hakatakse kütet kasutama siis, kui ilmneb selge isiklik kasu. Juhul, kui puudub individuaalse arvestuse süsteem, siis isegi nendes korterites, kus on soojuse reguleerimise võimalus olemas, kasutatakse termostaatventiile vähe või üldse mitte. Üldjuhul keeratakse ventiil asendisse, mis tagab sobiva temperatuuri ruumis (+20…+23ºC) ning vastavalt tegelikule soojuse vajadusele reguleerimist ei toimu, halvemal juhul reguleeritakse soojavajadust harjumuse põhiselt akende avamisega. Samuti ajal, kui inimesed ruumides ei viibi, tarbitakse soojusenergiat majanduslikult ebaratsionaalselt. Kui elanikele teadvustada, et iga kraad +20ºC-st allapoole tähendab 5-7 protsenti väiksemat küttekulu ja iga elaniku tarbimist on võimalik individuaalselt fikseerida, muudavad paljud oma tavapärast käitumist.

Temperatuuri hoidmine vajalikul momendil (nt tööl viibides, magades jne) kuni 5 kraadi tavapärasest toatemperatuurist allapoole annab kuu lõpuks elanikule märgatava rahalise säästu. Harva unustatakse kodust väljudes tuled põlema, sest teatakse, et selle eest tuleb igaühel vastavalt tarbimisele maksta. Sama tendentsi on märgata ka nendes elamutes, kus kasutatakse individuaalset soojuse mõõtmist. Lisaks on kaasaegsete seadmetega individuaalse küttekulude arvestuse eeliseks küttetarbimise ülevaade reaalajas, mis võimaldab koheselt määratleda liigsete küttekulude ja soojuslekete kohad hoones, tuvastada küttesüsteemi seadistuse ja ehituse tõrked nagu soojussõlme vale küttegraafik, ventiilide ummistumine jne. Samuti aitab jooksev ülevaade tarbimisest ennetada pettusi ja soojuse vargust.

Erinevalt veearvestuse põhimõttest ei teki küttekulu jagamisel nn puudujääki, sest elanike vahel jaotatakse ära kogu majja sisenenud soojusenergia hulk. Uue põlvkonna raadiomooduliga küttekulujaoturid võimaldavad arvestust läbi viia iga kuu. Andmete lugemiseks pole vajalik enam korteritesse sisse pääseda, kuna kogu andmeside toimub kodeeritud raadiosignaali abil. Andmete kogumiskeskus paigaldatakse hoone koridori, kuhu Seko KHV OÜ töötajatel on ligipääs. Küttekulujaoturil on mitmeid funktsioone, mille abil saab seadme mõõtmiste ja andmevahetuse õigsust kontrollida, seadme mällu salvestatakse viimase 18 kuu väärtused. Igast küttekulujaoturi manipulatsioonikatsest saabub teade arvestuskeskusesse.

Üheks kaasnevaks eeliseks individuaalse küttekulude arvestuse on kindlasti ka asjaolu, et korteriomanikud on süsteemi seadistuse järgselt huvitatud elamu seinte, katuse, akende ja uste renoveerimisest, sest nad teavad, et tehtud investeeringu mõttekust on kohe iga elaniku küttearve alanemisega märgata. Seega osalevad elanikud aktiivsemalt kaasomandi renoveerimisel ning on nõus ka tulevikus erinevaid energiasäästu projekte finantseerima.

Individuaalset küttekulude arvestust ei ole õige paigaldada aegunud küttesüsteemile – majas peab olema kaasaegne soojussõlm või katel, püstakud peavad olema tasakaalustatud ja tubades peavad olema kaasaegsed termostaatventiilidega radiaatorid. Vana küttesüsteemi puhul puudub elanikel võimalus oma küttekulu reguleerida, samuti ei ole täpne programmeerimiseks vajalik vana radiaatori soojusväljastusnäitaja.

ALLOKAATOR – paigaldatakse igale korteri radiaatorile. Seade edastab soojustarbimise infot trepikojas asuvasse andmelugemiskeskusesse. Mida madalamale temperatuurile korteris radiaatori termostaat keeratakse, seda väiksemad on ka arvestuslikud tarbimisandmed.

ANDMELUGEMISKESKUS – kogub, säilitab ja edastab allokaatorite poolt saadetud andmed arvestust teostavale ettevõttele, kes töötleb andmed, lisab üldkulu näidud ja koostab korteripõhised küttearved. Süsteemile on võimalik liita impulssväljundiga veemõõtjad.

IMPULSSVÄLJUNDIGA VEEMÕÕTJA – veenäidud edastatakse igakuiselt kindlal kuupäeval andmelugemiskeskusesse ja korteriomanikul ei ole tarvis näitusid haldurile ise edastada – nii on tagatud täpne kuluarvestus ja vähenevad pettuse võimalused.

IMPULSSVÄLJUNDIGA SOOJUSARVESTI – mõeldud uutele kortermajadele, kus korterites on eraldi küttekollektorid. Näit edastatakse igakuiselt kindlal kuupäeval andmelugemiskeskusesse.

Küttekulujaoturid paigaldatakse kõikidele radiaatorile samal viisil: küttekeha horisontaalsuunas ½ küttekeha pikkusest ja vertikaalsuunas ¾ küttekeha kõrgusest.

Seade plommitakse ning seda pole võimalik vigastamata eemaldada. Küttekulu individuaalse arvestussüsteemi toimimiseks tuleb mõõteseadmed paigaldada elamu kõikidele radiaatoritele. Seadmete õige seadistus on ülioluline, kuna vale häälestuse korral on saavutatavad tarbimisnäitajad oluliselt eksitavad, häälestuse korrektsuse tagab jooksev kontroll esimestel paigalduse järgsetel kuudel.

Praegu reguleerib küttekulu arvestamist ja jaotamist EV Majandusministeeriumi 11. augusti 1997. a käskkirja nr 86 lisa “Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika”. Eelpool kirjeldatud küttekulu individuaalne mõõte- ja arvestussüsteem ei kuulu kommertslike arvestussüsteemide hulka. Soojusenergia tarnija esitab elamule arve ikka üldsoojusarvesti alusel, korterite vahel jaotatakse aga kulu individuaalset mõõtesüsteemi kasutades. Seega saab nimetatud arvestussüsteemi kasutada vaid juhul, kui korteriühistu on üldkoosoleku otsusega selle heaks kiitnud, arvestada tuleks igal juhul ka asjaoluga, et ülemineku perioodil on selgitustöö vajadust elanikele rohkem kui tavaliselt ning raiskavama suhtumisega korteritest ilmneb rahulolematust.

Küttekulu individuaalset arvestussüsteemi soovitavad kasutada Tallinna Linnavalitsuse määrus nr 78 11. detsembrist 1998. a ja Eesti Korteriühistute Liidu soovituskiri nr 437K/1099 15. oktoobrist 1999.a